Estonia

 Täna, 24 aastat tagasi toimus Läänemerel katastroof. Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel, sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal.  989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad. Mind see sündmus otseselt ei puuduta, kuigi tean mõnda inimest kes selle läbi elas. Aga see öö mõjutab mind väga palju.

 Ma olen juba väiksest saati sellest laevahukust teadlik olnud, kuid see pole minus erilisi tundeid tekitanud, kui kaastunne välja jätta. Alates sellest hetkest, kui kaks aastat tagasi Rootsi kruiisil käisin olen hakanud Estonia katastroofist rohkem mõtlema. Ka pärast Stockholmis käiku ei häirinud see nii palju. Aga see suvi, augusti alguses, käisin Gotlandil. Terve selle reisi aja ma lugesin Estonia kohta ja  sain sellest rohkem teada. Enne laevale minekut mul tekkis juba väike hirm, kuid see süvenes, kui selgus, et meie kajut on laevateki all, ehk viimane korrus laeval ning see asus praktiliselt vee all. Selle kõige tegi veel hullemaks meie kajuti juures olev veekindel uks, mis sulgub õnnetuse korral. Niiet mul tekkis hirm selle reisi vastu. 

 Õhtul läksin ma kuskil kella 22.00-23.00 vahel magama, aga ma ärkasin kuskil kell neli Eesti aja järgi ja ei jäänud enam magama. Meie kajutis polnud loomulikult ka akent (veel üks hirmu tekkimise põhjus) ja ma ei teadnud, mis väljas toimub ja kui valge juba on. Kuna mulle meeldib ka pildistada, siis mõtlesin unetust ära kasutada ja ennast veidike ka rahustada. Ma panin oma kaamera/matkakoti kokku. Võtsin kaasa kaks objektiivi ning veidi lisariideid ning siis asusin teele. Koridorid olid vaiksed ja inimtühjad, kuid üles jõudes nägin üllatavalt palju inimesi nii vara hommikul. Suundudes õue poole tulid mulle ka vastu ikka veel joobes olevad soomlased. Päikesetõus oli super ilus ja selle pildistamine ning nõrk meretuul rahustas väga palju. Kui pildid tehtud, siis suundusin tagasi kajutisse ning jäin lõpuks magama.

 Järgmine öö läks ja ei läinud paremini. Seekord ma ei saanud üldse magama jäädagi. Läksin üles suurte akente äärde ning istusin seal diivanil. Peaaegu kogu selle aja vaatasin videoid ja lugesin veel Estonia huku kohta. See lugemine veidike rahustas, kuid tekitas ka ärevust. Ma mõtlesin tükk aega ka sellele, mida inimesed enne enda ära uppumist mõelda võisid ning mida nad tegid. Olin üleval nii kaua kuni Estonia põhja vajumise aeg möödus. Selleks ajaks olin juba üpris väsinud ning kajutisse minnes jäin praktiliselt kohe magama, kuigi ma ei tundnud ennast turvaliselt.

 Pärast seda reisi olen otsustanud, et mina rohkem laevaga ei sõida, vähemalt mitte nii, et oleksin öösel laevas. Soome võin ma sõita, see lühike maa ning Rootsi lähevad ka lennukid.

 Nii palju ongi Estonia hukk mind mõjutanud ja selle tõttu on tänane päev mulle ka veidi oluline. Siiani on minu hirmu teadnud vähesed ja veel vähesemad selle põhjust.