Kolm sammu sinuni
Umbes nädal tagasi lugesin läbi raamatu "Kolm sammu sinuni" ja hiljem vaatasin sellest filmi.
Lugu räägib kahest armunust, kellel on tsüstiline fibroos (viskoos-limatõbi) ja ühel neist ka B. cepacia. Kuna neil on see haigus, siis peab alati vahemaa olema 2m, eranditult, ning inimestevahelistes suhetes on tähtsal kohal üksteise lähedus ja puudutus.
Alguses ei tundunud see nii huvitav ning sel hetkel ei osanud isegi arvata, et sellest saab mu lemmikraamat. Heaks muudab raamatu see, kui saab valjult naerda või südantlõhestavalt nutta ja siin sai mõlemat. Viimast lehekülge lõpetades tekkis mul küsimus, millele ma ilmselt kunagi vastust ei saa: "Mis neist edasi sai?".
Enamus filme on veidi halvemad, kui raamat, mille järgi see tehtud on, kuid see film oli küll väga hea. Loomulikult oli paar kohta, mis mulle raamatus väga meeldisid, filmist puudu, aga see ei mõjuta nii palju mu arvamust. Kusjuures, see film just oli kinodes.
See lugu inimestest, kellel on tsüstiline fibroos, pani mind mõtlema. Ma saan teha kõike, näiteks nagu normaalselt hingata, joosta, hüpata, muretult reisida jne, aga selle haigusega inimesed ei saa kõike. "Kolm sammu sinuni" pani mind hindama nii lihtsaid asju. Ma sain aru, kui õnnelik ma olema peaks, et saan vaevata hingata, joosta jne.
Soovitan kõigil nii raamatut lugeda kui ka filmi vaadata! Ise ilmselt loen ja vaatan veel vähemalt kümme korda.
(You can translate on the left side of the blog.)
Lugu räägib kahest armunust, kellel on tsüstiline fibroos (viskoos-limatõbi) ja ühel neist ka B. cepacia. Kuna neil on see haigus, siis peab alati vahemaa olema 2m, eranditult, ning inimestevahelistes suhetes on tähtsal kohal üksteise lähedus ja puudutus.
Alguses ei tundunud see nii huvitav ning sel hetkel ei osanud isegi arvata, et sellest saab mu lemmikraamat. Heaks muudab raamatu see, kui saab valjult naerda või südantlõhestavalt nutta ja siin sai mõlemat. Viimast lehekülge lõpetades tekkis mul küsimus, millele ma ilmselt kunagi vastust ei saa: "Mis neist edasi sai?".
Enamus filme on veidi halvemad, kui raamat, mille järgi see tehtud on, kuid see film oli küll väga hea. Loomulikult oli paar kohta, mis mulle raamatus väga meeldisid, filmist puudu, aga see ei mõjuta nii palju mu arvamust. Kusjuures, see film just oli kinodes.
See lugu inimestest, kellel on tsüstiline fibroos, pani mind mõtlema. Ma saan teha kõike, näiteks nagu normaalselt hingata, joosta, hüpata, muretult reisida jne, aga selle haigusega inimesed ei saa kõike. "Kolm sammu sinuni" pani mind hindama nii lihtsaid asju. Ma sain aru, kui õnnelik ma olema peaks, et saan vaevata hingata, joosta jne.
Soovitan kõigil nii raamatut lugeda kui ka filmi vaadata! Ise ilmselt loen ja vaatan veel vähemalt kümme korda.
(You can translate on the left side of the blog.)
Wow tundub olevat väga hea raamat
VastaKustuta