Sibulatee ja Äntu Sinijärv

 See suvi on mul päris tihe. Pärast laulupidu polnudki aega eriti kodus olla. Päeva pärast olin juba teel Rakvere poole, kuid mitte mööda tavalist ja otsest teed.
 Lahkusime kodust juba hommikul kell 8, et oleks aega rohkem kohti läbi käia. Otsustasime, et seekord sõidame osaliselt mööda Sibulateed. Vene vanausuliste küladest (Varnja, Kasepää, Kolkja) oli huvitav läbi sõita. Oli üks suur tee ning ühel pool tihedalt majad ja teisel pool kuurid, kuuride taga Peipsi järv. Käisime ka lähedal kalurikülas, mille nimi on Nina. Sinna suundusime, sest mu vanavanaema oli sealt pärit. Tahtsime külastada ka Nina tuletorni, aga sinnani me ei jõudnud.
 Käisime ka Alatskivi lossis, kus viimati käisin võib-olla 6 või 5 aastat tagasi. Loss oli uhke ning näitused olid huvitavad. Ma arvasin, et mäletan sellest lossist rohkem, kuid nii see polnud. See oli vist näide sellest, et paljud kooli ekskursioonid ei jää kahjuks meelde. Vaade oli lossi rõdult üpris kaugele. Kuigi, see pole olnud kõige huvitavam loss/mõis, kus viibinud olen.
 Loomulikult ööbisime Aqva Hotel & Spa's. Käin seal päris tihti, järgmine kord lähengi juba augusti keskel, kui toimub ööjooks, aga kunagi ei tüdine sellest spaast.

 Järgmisel päeval (täna) käisime ka Äntu Sinijärve ääres. Eelmisel või üle-eelmisel oli ka see plaanis, kuid tol korral läksime vale järve juurde. Veekogu oli tõesti nii selge ja sinakas nagu räägitakse. Ka kõrval olnud järved, mis on omavahel ühenduses, olid sama selged.  Põhi tundus sügav, aga ikka oli näha, mis seal toimub. Niisiis sain seekord näha ka õiget järve.
 (You can translate on the left side of the blog)