Avarii Võru viaduktil
Me näeme igapäevaselt internetist ja televisioonist uudiseid õnnetuste kohta, kuid kunagi ei mõtle sügavuti sinna sisse. Kuskil juhtub midagi ja esimene reaktsioon on, et kui juhtus siis juhtus, minuga on ju kõik korras. Oleme nagu tüüpilised eestlased, kaasaarvatud mina. Nüüdseks juba umbes kolm nädalat tagasi muutus minu jaoks selline mõttemaailm.
26. novembri hommikul olin umbes 8'ksa paiku teel Tartusse kooli, nagu iga päevgi. Me teadsime, et on libe, kuid ei arvestanud sellega nii palju, kui vaja oleks olnud. Me nägime, kuidas autod olid juba tee äärde jäänud, aga ei arvanud, et asi siiski nii hull on. Võru viaduktil (Võru poolt tulles kohe Tartu ääres) märkasime, et autod on hakanud seisma jääma, aga pidurdama hakkasime sama kaugelt nagu alati. Ema jõudis napilt enne ees olevat autot seisma jääda, veidi kõrvale pöörates, kuid varsti tuli auto, kes ka ei osanud libedusega arvestada, ja sõitis meile hooga tagant sisse. Me läksime vanematega kiiresti autost välja, kunagi ei tea mis veel tulla võib. Õige see oligi, sest varsti tuli suure hooga ka veok, mis tõmbas külje, aga napilt enne meid sai pidama. Kuna ta ei mõjutanud kuidagi sealset olukorda, siis sõitis minema. Ma hakkasin külmas olles värisema, niisiis läksin autosse tagasi sooja. Tükk aega polnud ka midagi juhtunud. Veidi pärast sisse jõudmist tulid uued paugud. Meie taga olnud masinale sõideti veel omakorda otsa ja see tõi ka uue paugu meile, mille tagajärjel lõhkes rehv. Ma pole kindel, kas isegi 15sek möödus, kui kuidagimoodi külje ette keeranud auto meile küljelt sisse sõitis. Selline oligi siis minu õnn, kogesin kõik paugud autos olles ära. Seal oli lõpuks kokku umbes 6 masinat.
Seda juttu jätkuks kauemaks, mis sel päeval edasi toimus, aga ma ei usu, et keegi viitsiks nii pikka teksti lugeda. Kirjutan alles nüüd sellest sündmusest, kuna saime selle auto just parandusest tagasi ning kõik tuleb meelde. Ma kunagi armastasin sõidu ajal magamist, aga nüüd ma ei julge silmi kinni hoida rohkem kui 3min. Kui näen, et keegi meie ees pidurdab, siis käib minus koheselt väike jõnks läbi, sest hirm on veel nii suur, et midagi uuesti juhtub.
Selle postitusega tahan ma öelda, et ei tohiks alahinnata õnnetusi, mis juhtub. See küll ei pruugi juhtuda otseselt sinuga, aga ei tasu olla ka ükskõikne, sest kunagi ei tea, kuidas miski kellelegi mõjub. Kõik lood on mõeldud tähelepanuks, et hoida mingilgi määral tulevasi sündmusi, et keegi oskaks selle abil jälgida oma tegevust ning ei teeks vigu.
Rohkem pilte (kus on punane Honda CR-V) saad vaadata siit:
https://m.delfi.ee/article.php?id=88180485
26. novembri hommikul olin umbes 8'ksa paiku teel Tartusse kooli, nagu iga päevgi. Me teadsime, et on libe, kuid ei arvestanud sellega nii palju, kui vaja oleks olnud. Me nägime, kuidas autod olid juba tee äärde jäänud, aga ei arvanud, et asi siiski nii hull on. Võru viaduktil (Võru poolt tulles kohe Tartu ääres) märkasime, et autod on hakanud seisma jääma, aga pidurdama hakkasime sama kaugelt nagu alati. Ema jõudis napilt enne ees olevat autot seisma jääda, veidi kõrvale pöörates, kuid varsti tuli auto, kes ka ei osanud libedusega arvestada, ja sõitis meile hooga tagant sisse. Me läksime vanematega kiiresti autost välja, kunagi ei tea mis veel tulla võib. Õige see oligi, sest varsti tuli suure hooga ka veok, mis tõmbas külje, aga napilt enne meid sai pidama. Kuna ta ei mõjutanud kuidagi sealset olukorda, siis sõitis minema. Ma hakkasin külmas olles värisema, niisiis läksin autosse tagasi sooja. Tükk aega polnud ka midagi juhtunud. Veidi pärast sisse jõudmist tulid uued paugud. Meie taga olnud masinale sõideti veel omakorda otsa ja see tõi ka uue paugu meile, mille tagajärjel lõhkes rehv. Ma pole kindel, kas isegi 15sek möödus, kui kuidagimoodi külje ette keeranud auto meile küljelt sisse sõitis. Selline oligi siis minu õnn, kogesin kõik paugud autos olles ära. Seal oli lõpuks kokku umbes 6 masinat.
Seda juttu jätkuks kauemaks, mis sel päeval edasi toimus, aga ma ei usu, et keegi viitsiks nii pikka teksti lugeda. Kirjutan alles nüüd sellest sündmusest, kuna saime selle auto just parandusest tagasi ning kõik tuleb meelde. Ma kunagi armastasin sõidu ajal magamist, aga nüüd ma ei julge silmi kinni hoida rohkem kui 3min. Kui näen, et keegi meie ees pidurdab, siis käib minus koheselt väike jõnks läbi, sest hirm on veel nii suur, et midagi uuesti juhtub.
Selle postitusega tahan ma öelda, et ei tohiks alahinnata õnnetusi, mis juhtub. See küll ei pruugi juhtuda otseselt sinuga, aga ei tasu olla ka ükskõikne, sest kunagi ei tea, kuidas miski kellelegi mõjub. Kõik lood on mõeldud tähelepanuks, et hoida mingilgi määral tulevasi sündmusi, et keegi oskaks selle abil jälgida oma tegevust ning ei teeks vigu.
Rohkem pilte (kus on punane Honda CR-V) saad vaadata siit:
https://m.delfi.ee/article.php?id=88180485
(You can translate on the left side of the blog)
Meie auto ning meile taha sõitnud auto
Meie hunnikule veel omakorda taha sõitnud auto
Kommentaarid
Postita kommentaar